Eesti rahvastik vananeb kiiresti. Ühelt poolt sünnib lapsi järjest vähem ja teiselt poolt elanikkonna eluiga pikeneb. Seda lauset võib tüdimuseni kuulda. Rahvastiku vananemine seab meie ühiskonnale järjest uusi nõudmisi. Hooldusvajaduse kasvuprognoos on tõusujoones. Kas meie ühiskond on selleks valmis: praeguse seisuga on vastus eitav. Eakad vajavad rohkem hoolt ja arstiabi. Hooldekodu kohti napib. Sageli on see ka rahaliselt üle jõu käiv nii vanurile kui tema perekonnale. Koduhoolduse ressursid on piiratud ja koduõendusteenust on ebapiisavalt. Paljud vanuri igapäevast toimetulekut toetavad teenused nagu päevahoiuteenus on vähe arendatud ja paljudes KOVides üldse puuduvad. Meie vallas on see teenus välja arendatud, aga alakasutatud. Loodame, et inimesed jõuavad selle teenuseni. Momendil on meil 2 klienti ning selle nimel töö käib: teavitused vallalehtedes, isiklikud kontaktid, kodulehed.

Väärikas vananemine sõltub Eestis üha enam rahakoti paksusest. Kui sul on hästi teenivad lapsed ja kinnisvara, siis on sul suuremad võimalused minna kallimatesse erahooldekodudesse, kus on sageli väga head elamistingimused. Kui materiaalne pool on kasin, siis on ka võimalused kesisemad. Odavamad hooldekodud maksavad vähemalt 500 kuni 600 eurot kuus. Arvestades meie pensione, siis paratamatult peavad pereliikmed tasuma puudu jääva osa. Sageli siplevad ka lapsed ise vaesuses ega ole võimelised puuduvat osa tasuma. Odavamates hooldekodudes on suured palatid, pole privaatsust ega oma nurgakest. Sellega seame vanurid ebavõrdsesse olukorda. Tulenevalt perekonna- ja sotsiaalhoolekandeseadusest, on pereliikmel kohustus hoolitseda oma vanema pereliikme eest, küll ka materiaalselt toetamise kohustus, kui vanur vajab hooldekodusse paigutamist. Siin tekibki küsimus, kes hüvitab puudujääva osa, kui vanur ise ja tema pereliige seda ei suuda. On arutatud hoolduskindlustuse loomist. Iga inimese palgast võiks minna 1 % hooldust vajavate inimeste kuludeks. Momendil see on arutelu teema, kuid vajab kiiret lahendust. 2016. aasta andmetel on Eestis hooldust vajavate inimeste arv 32500. Eurostati andmetel peab järgmise 50 aasta jooksul Eesti majandus arenema tingimustes, kus tööturule sisenejate arv on väiksem kui sealt lahkujate oma ehk aastaks 2060 on saja tööealise kohta ligi 80 ülalpeetavat. Eesti riik eraldab sotsiaalhoolekande arenguks 0,6 % SKPst, jäädes sellega tagantpoolt 3. kohale arenenud riikide hulgas. Põhjamaades on see 4%. Süsteemi oleks vaja juurde 40 kuni 50 milj eurot, et saaks sotsiaalhoolekande süsteemi korrastada. Riik peab võtma vedaja rolli, et sotsiaalhoolekande teenuseid arendada. Väikestes valdades on olemas rohkem infot oma elanikkonna kohta, milline on nende abivajadus, kuid puudub materiaalne baas ja tööjõud. Suurtes omavalitsustes on raha rohkem, aga info liigub halvemini. Kus on siis lahendus? Kui hoolduskoormus inimesele ületab 20 tundi nädalas, siis on see väga suur koormus ja siin peab riik appi tulema. KOVid aga peavad olema aktiivsed ja küsima erinevate teenuste arenguks riigilt raha. 1. aprillil 2018 avaneb 2. voor üürimajade ehitamiseks. See on hea regionaalpoliitiline meede. Riik annab järgneva 3 aasta jooksul 60 milj eurot selliste üürimajade ehitamiseks. Põhiliselt on need mõeldud uute töökohtade tekkega kaasneva elamispinna lahendamiseks, kuid sinna võiksid elama asuda ka vanurid, kes sooviksid vallalt üürida väiksemat korterit kui enda majapidamises enam jõud üle ei käi.

Tallinnasse rajatakse erakapitali kaasates esimesed seenioride teenuskodud. Need on mõeldud eakate inimeste toimetuleku tagamiseks. Sinna on plaanis rajada korterid, lisaks söökla, raamatukogu, sportimisvõimalused, ruumid tervishoiu jaoks. Praegused hooldekodud paraku selliseid võimalusi ei paku. Loodame, et kunagi jõuavad sellised eakate kodud ka meie valda. Põhjamaades on sellised seenioride teenuskodud ennast igati õigustanud. Hooldusvajadus tuleb inimese ellu sageli ootamatult. Inimest võib tabada ootamatu terviserike ja ta muutub teistest sõltuvaks. KOVide ülesanne oleks hinnata oma inimeste abivajadust, et selle järgi arendada teenuseid. Kas KOVidel on võimekust abi pakkuda: kahjuks on see Vabariigi piires väga erinev.

Suur probleem on samuti see, et meditsiini ja sotsiaalsüsteemi integreerumine ei toimi. Oleme küll e-riik aga info liikumine haigla-perearst-koduõde-KOV ei toimi. Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne peavad tegema rohkem koostööd - siis on ka tulemused paremad.

Sageli on noorematel raske mõista, millised on meie vanuritel probleemid: kaovad väikesed poed, nende asemel tekivad suured kaubanduskeskused, kus vanematel on raske orienteeruda. Samuti napib istepinke, et jalga puhata, sotsiaalne suhtlusvõrgustik väheneb ja tekib üksindus. Tunne, et sa pole kellelegi vajalik, et sa oled koormaks noorematele. Sageli ei tule noored selle pealegi, et sellised on meie vanurite mured, sest meil on kiire, meil ei ole aega küsida ja süüvida oma eakate pereliikmete muredesse ja probleemidesse.

Arenenud riikides peetakse töövõimeliseks kuni 75 aastaseid inimesi. See tuleneb inimese pikemast elueast, inimese elukvaliteet on parem. Ka meil on palju pensioniealisi inimesi veel tööturul. Ütleme, et tänu neile see süsteem veel üldse toimib. Toon näitena meditsiini, pedagoogide eriala. Reeglina, kui inimene käib tööl, siis ei vaja ta sotsiaaltoetusi, vaid on ise maksumaksja. Tulevikule vaadates on reaalne eakatele töökohtade loomine, sest iga neljas inimene on pensionär. Paraku on Eestis edukalt vananevaid inimesi suhteliselt vähe. Tervisehäirete otseseks tagajärjeks on elust kõrvale jäämine, üksindus, depressioon. Vanemaealiste meditsiini nurgakiviks on toimetulekuvõime soodustamine ja taastamine. Teiste riikide kogemus näitab, et see kannab vilju. Eesti ei ole veel elanikkonna vananemiseks valmis ja ringiga tagasi tulles - miks noored ei ole valmis sünnitama tänases Eestis? Neil puudub kindlus tuleviku ees. Ehk annab neile julguse see, kui Eestis saab võimalikuks väärikas vananemine.